Grexit oleks osale Syrizast kasulik

Selgub, et teatud seltskond Syriza parteist on vägagi huvitatud Kreeka eurotsoonist lahkumisest, kirjutab Wall Street Journal.

Vaid vähestele peaministritele on viimased viis kuud olnud nõnda rasked kui Alexis Tsiprasele. Eelmise aasta kolmandas kvartalis oli Kreeka majanduskasv eurotsooni suuruselt teine. Töötuse määr oli madal ning investoridki nägid Kreekas võimalust.

Tänaseks on olukord tundmatuseni muutunud: pangad on suletud, riigi rahanduse seis halvenenud ning halbade võlgade osakaal tõusuteel.

Tsiprasel on kuni homseni aega, et veenda euroala liidreid Kreekale uut abipaketti andma. Praegune olukord on Kreeka jaoks eluliselt tähtis: riik seisab silmitsi majandusliku ning sotsiaalse kaosega.

Mitte miski viimase viie kuu jooksul ei anna alust eeldada, et Tsipras ning ta kolleegid on kompetentsed võtma ette midagi nii keerulist kui uus valuuta. Majanduslik aktiivsus peatuks, mis omakorda tähendab riski, et esmatarbekaupade kättesaadavus väheneb.

Nii Kreeka kui eurotsooni ametnikud on mures, et riigis võivad tekkida rahutused ning humanitaarkriis. Grexit omakorda kujutaks endast eurotsoonile tugevat psühholoogilist lööki: isegi kui otsene mõju eurole on vähene, nagu arvavad mitmed analüütikud ja eksperdid, ei välista see siiski seda, et kindlus euro kui valuuta suhtes ei vähene.

Syriza tõeline pale

Vähem on aga räägitud sellest, mis kasu või kahju saab Grexitist Syriza erakond ise. Vastupidiselt sellele pildile, mille on võimuparteist maalinud tema rahvusvahelised toetajad, pole Syriza oma olemuselt partei, mis pooldab keinslikult vaba fiskaalpoliitikat, samuti pole tegu euroskeptiliste vabadusvõitlejatega.

Selle asemel on tegu vasakpoolsete grupeeringute koalitsiooniga, kellest nii mitmelgi on marksistlikud juured, ning kes jagavad eesmärki: üles ehitada sotsialistlik riik, mis põhineks riigivõimu suurenemisel ning maksude äärmuslikul jagamisel.

Samas jagunevad noodsamad vasakpoolsed omakorda kahte gruppi: üks grupp toetab ideed, mille alusel on sotsialism võimalik ainult väljaspool eurotsooni, teine grupp leiab aga, et Grexit on liiga riskantne ning tee sotsialismini läheb läbi euroopaliku ja antikapitalistliku revolutsiooni.

Praeguseks on aga kindel, et vähemalt enne homset nimetatud euroopalikku antikapitalistlikku revolutsiooni ei toimu. Euroopa proletariaat pole üles tõusnud nõudmaks, et nende valitsused makse tõstaksid, et toetada Kreeka mittetoimivat avalikku sektorit ning jätkusuutmatut pensionisüsteemi.

Olukord on hoopis selline, et eurotsooni vaesemate riikide valitsused on võtnud eriti karmi seisukoha Kreeka poliitikate vastu, mis pole endaga kaasa toonud muud kui viletsust. Antud juhul on eeskätt silmas peetud endise Nõukogude Liidu liikmesriike.

Nõnda ongi Tsiprasel kaks valikut: kas alluda olukorrale ning Kreeka jääb eurotsooni või jääda kangekaelselt oma ideede juurde ning lahkuda ühisraha grupist.

Arvamused Kreeka ettepanekutest jagunevad kaheks. On neid, kes usuvad, et Kreeka on nõus rakendama vajalikke meetmeid, et saada abipakett, samas on üsna palju skeptikuid, kes ütlevad, et nad on kõike seda ka enne kuulnud ning midagi ei ole nende hinnangul muutunud. Lisaks leiavad skeptikud, et Tsiprase tegelik eesmärk ongi Grexit ning praeguse tegutsemisega püüab ta lihtsalt süükoormat kellegi teise kaela veeretada.

Ja isegi kui Tsipras tahab Kreekale ühisraha alles jätta, on tal vaja teha kõvasti veenmistööd, et teised eurotsooni liikmed seda usuksid.

Küsimused jäävad

Kõige selle juures on õhus palju küsimusi. Kas Tsipras on valmis oma partei mitmeks lööma ning sealt välja kihutama need, kes sotsialistliku unelma elluviimiseks ainsa teena Grexitit nägid? Kas ta on valmis edasi lükkama revolutsiooni ning töötama koos euroopameelsete parteidega, et muuta Kreeka moodsaks ning euroopalikuks riigiks?

Tavaliste kreeklaste jaoks on Tsiprase otsuse tegemise aeg niigi kõrget hinda juba maksnud.